Unelmate Saar

 

Hämaras hõbekollaseks muutunud täiskuuvalguse matjas peegeldus avaralt taevalaotuselt maalib arvukate tehisvalguskandjatega pimeduses domineerimise üle konkureerides ning üheaegselt hilisõhtuga saabunud pilvedega võideldes, pea iga öö hakul üha uuesti ja uuesti enda kõikvõimsust kehtestada püüdes, jaheneva maapinna kohale eriti kahvatu kuma. Kaootilised olmehelid pea kõikjal Tallinna kesklinnas, mis läbisegi lärmavate inimhäältega järjest kõrgemaid ja kõrgemaid tämbreid püüavad võtta, on nädalavahetuse haripunktile kohaselt samal ajal analoogset eksistentsivõitlust pidamas.Provotseerivast laiamisest vasakul ja ebasündsast hooplemisest paremal lõugab keegi veel kõvema häälega üle nilbeid venekeelseid roppusi, taustaks karjumas nutitelefoniga ühendatud basskõlar, mis mängib sisutühja slaaviräppi kohati inimhäältest kõvemini. Kusagilt kaugemast mikrorajoonist Lasnamäe kanalit mööda äsja kesklinna kihutanud Lõuna-Eesti oss laseb just neil hetkedel otse linnavalitsuse ees enda rondiks sõidetud Audi kõik neli rehvi vilisema, täiustades selle vastiku heliga pealinna ööelu ebameeldivate helide toppi. End hetkeks tõelise ebajumalana tundva rullnoka laseb õhust tühjaks massiivse Bently pasunlik signaal, mis märjal asfaldil külje ette visanud põlvakale hoiatuseks anti. Sirgunud kolkaühiskonnas, kus staatuse sümboliks peetakse autot, kihutab Suurbritannia klassiku ette driftinud ja masina üle kontrolli kaotanud maakas, saba jalge vahel, Lasnamäele tagasi.Samal ajal teeb poolik šampusepudel teisel pool teed Vabadussamba trepil lausa uskumatu õhukaare, pildudes kihisevat jooki mitmekümne meetri raadiusesse ja kukkudes viimaks, kael ees, kuulsa risti ette sodiks. Vihm lakkas juba tükk aega tagasi, kuid vahused pritsmed tekitavad ühes kõikjale lendavate tumeroheliste klaasikildudega hetkeks analoogse sabina. Alles seejärel, kui järk-järgult jahenev suvetuul viivuks vaibub ja umbes kümnepealine noortekamp esindusväljaku graniittrepi jalamilt vehkat teeb, suudavad selginenud vihmaveeloigud pealinna ööelu rasket koormat selle täies eheduses kanda.Veel viimased pikad sammud lahutavad mind Tallinna ühest elitaarseimast öömekast. Kui tavakülastajatel tuleb vähemalt veerandtund nurga taga laiuval Harju tänaval järjekorras seista, siis end vipiks ostnute suurimaks privileegiks võib pidada eelisjärjekorras eraldi sissepääsu otse Vabaduse Väljaku vastas – maailma suurim väärtus on ju ajal! Vipiruumi peegli ees märjad juuksed sirgeks silunud, jätan topelt tasutud privaatsema olemise privileegi pigem nendele, kes lihvitud klaasiga tõtt juua armastavad.Kui klubi peasaali astun, on kell napi tunnikese uut päeva kuulutanud. Lihtsurelike alal tundub täna õhtul eriti palju rahvast olevat. Teravdatud pilguga lühima järjekorraga baariletti otsides märkan, et isegi muidu pea alati pooltühjad broneeritavad lauad on täna öösel kõik viimseni hõivatud, sealsetel diivanitel lösutavad esimesed mehepojad juba laiavad käsi vehkides. Nende üldjuhul väga harva klubisse sattuvate meeste käitumismudel on suhteliselt ühesugune: esmalt rahaga laiata, seejärel ennast kähku täis juua, mispeale kiiresti halvenenud enesetunde ning väsimuse koosmõjul esimeste seas lahkutakse. Vahel kipuvad sedasorti ülejoonud mehepojad ka teiste külastajatega tüli norima ja koguni turvameestega kaklema, mis nende õhtu eriti kiiresti lõpetab. Tõsiste alaväärsuskomplekside või ülemäärase tööstressi käes vaevlevate vennikeste jaoks pole ööklubid kindlasti meelelahutamiseks õige koht. Pigem soovitaks neil vabal ajal mõnda füüsilise kontaktiga spordiala harrastada. Mõttelennu katkestab pead kallutav baaridaam, järjekord jõudis viimaks minuni. Kuulanud tagasihoidliku soovi ära, juba ta täidabki klaasi jääkuubikutega ja laseb püstolist nende peale mullivee. Paljude jaoks on see kindlasti vastuvõetamatu, aga vähemalt pooled korrad olen ma klubis täiesti kaine. Rüüpan kõrrest mehise sõõmu jääkülma kraanivett ja astun leti äärest tantsupõranda kõrvale, mille otsaseina alaosast plingivad vastu hõbedasel taustal säravad neoontähed VABANK. Pea läbipaistmatu õhk on palav ja paks. Kui olen külmast klaasist veel teisegi sõõmu võtnud, uitab mu pilk juba tantsupõrandal. Tossumasina tekitatud tehissuits muudab vaate järjest hägusemaks, kuid täismaja tantsupõrandal on veel veidi ruumi. Selle ümber on traditsiooniliselt kogunenud üksikud mehed, kes tantsivaid neide eemalt jälgivad. Nendest ehk isegi enamik sooviks nii mõnegi vastassoo esindajaga juttu puhuma minna, kuid selleks tuleb veel julgust juurde juua – kell on ilmselgelt liiga vähe. Silmanurgast näen, kuidas peasissekäigust liigub saali kolmeliikmeline meesteseltskond. Isegi häguses hämaruses saab hetkega selgeks, et tegemist on välismaalastega. Tõmmud mehed tellivad baarist esimesed dringid, mille segamise ajal lendavad šaakalipilgud tantsupõrandale. Leti alt tõusev elektrivalgus joonistab kahekümnendate lõpusaastates meestest suhteliselt ühtlaadi portree: suure tõenäosusega on tegemist mõnest moslemiriigist Euroopa Liidu heaollu põgenenud majanduspagulastega, kes on ennast mõnusalt sisse seadnud meie naaberheaoluriiki nagu Soome või Rootsi ja tulid laevaga oluliselt odavamasse Eestisse nädalavahetuseks pidutsema.Tõmmudele uustulnukatele kelmikalt silma teinud, astuvad lava kõrvalt tantsupõrandale kaks stiilipuhast klubineiut. Mõlemal napp õrnroosa kangas keha ümber liibumas, nii et praktiliselt iga klubis viibiv meesterahvas võib kinnitada: need kaks identses suvekleidis tüdrukut on tänasest valikust parimad. Veidi pikemat kasvu neiu viieteistkümne sentimeetrised kontsad trumpavad lühema näitsiku lahtised suvekingad mõne sentimeetriga üle. Teades, et maineka ööklubi vanusepiir on kakskümmend üks, ei paista ohtralt meigitud tüdrukud aastatki vanemad. Nooruslikust energiastki pole tantsupõranda värskeimal paaril vähimalgi määral puudust, pigem on viimast isegi üle. Tantsides teineteisega tihedat silmsidet hoides, liigub end ilmselgelt eksponeerida armastav dünaamiline duo pidevalt tantsupõranda ühest servast teise.Teeks neile joogid välja? Milline võiks olla parim pick-up line? Saaks neist kasvõi ühe endale. Niisugused on ilmselt kolm levinuimat mõtet, mis rummikokteili luristavate Eesti meeste päid hetkel vaevavad, kuid öö on alles noor.Joon veeklaasi tühjaks ja astun samuti tantsupõrandale. Kuigi ma nendel kümnetel kui mitte sadadel magamata öödel olen klubides kõikvõimalike neidusid kohanud, valetaksin ma vallalise heteromehena ennekõike iseendale, väites, et need kaks kaunitari minus hetkel mingisuguseid emotsioone ei tekita. Elame ju majandusbuumi harjal kõikuvas klantsmaailmas, kus suurimaks valuutaks peetakse noorust ja ilu.Märkan, kuidas kolmesele pagulasseltskonnale ulatatakse viimaks tellitud joogid. Pikemalt mõtlemata hõivavad temperamentsed mehed tantsupõranda, moodustades selle keskele maskuliinse ringi. Meeste taktika näib olevat suhteliselt agressiivne. Kõigest mõne hetkega ongi esimesed neiud sõna otseses mõttes rõngasse piiratud, seejärel aetakse neile juba nahaalselt käsi külge. Eesti mehed vaatavad näilise rahuga, kuid ilmselgelt sisimas suure kadedusega toimunut pealt. Kui ehk alguses pakubki selline domineerimine tantsivatele naistele teatud mõttes pinget, muutub käperdamine ometi peagi labaseks. Juba teise laulu alguses murravad esimesed ohvrid ennast piiramisrõngast välja.Kuid lõunamaised mehed alles kütavad ennast üles ja leegitsevad pilgud otsustavad järgmisena sihikule võtta tantsusaali kuumima duo. Juba baarileti ääres alguse saanud vastastikune silmside taastatakse hetkega. Keevaverelised mehed lausa õgivad silmadega Maarjamaa kaunitare ja tundub, et tähelepanunäljas neiud naudivad neile osaks saanud liigset tähelepanu. Üks paremalt ja samal ajal teine vasakult poolt keha ümbert kinni haaranud – nii saabki esimene neiu võetud. Tumedate meeste võidukas duo saab vaid hoogu juurde. Sünkroonis puusi nõksutades liigutakse kahepeale vallutatud tüdrukule järjest lähemale. On vaid sekundite küsimus, millal kolmas musketär käed käiku laseb, sest teine tüdruk on ju veel vaba. Värske tantsutrio kõrvalt diagonaalis praktiliselt lava ette liikudes vajutab DJ samal ajal käima Lost Frequenciesi megahiti. “Are you with me, are you with me…” laulab reibas meeshääl, kui roosas suvekleidis noorel kaunitaril käed seljatagant ümber seotakse. Tüdruku jõulise haardega enda poole kiskunud, surub pintsakus mees ta enesekindlalt vastu liivakarva Bossi ülikonda. Ta ristab neiu alaseljal kiiresti käed, meloodiline muusika tekitab värske tantsupaari vahele harmoonilise sünkroonsuse. Keevaverelisel lõunamaamehel, kelle nina eest tüdruk sõna otseses mõttes ära rebiti, jääb üle vaid järjest intiimsemaks muutuvat paaristantsu pealt vaadata.

“I still believe in your eyes
I just don’t care what you’ve done in your life
Baby, I’ll always be here by your side
Don’t leave me waiting too long, please come by … “

juhatavad DJ Tiësto üleilmse menuloo sisse eriti magusad algussõnad. Kui igihaljas vokaalosa ilmakuulsaks mängitud süntesaatorisooloni jõuab, kargame kahekesi juba lava ees.

“I’ll fly with you …” Just nende ingliskeelsete sõnade ajal saab tantsusaalide hümnist minu sisemaailma peegel. Laulame joovastunult praktiliselt terve loo kaasa. Lootnud ehk alguses heal juhul mõnele tantsule, ei lase võidetud jackpot minust vähemalt kümne järgmise laulu ajal hetkekski lahti.

“Palun osta mulle veel juua,” sosistavad ahvatlevalt läikivad huuled umbes poole tunni pärast mulle kõrva.

Teda õrnalt otsaette suudeldes annan oma jah-sõna ja juhatan võluva kaaslanna vipiruumi, kus joogijärjekord on mitu korda väiksem.

“Topelt Long Island,” teatabki sopranihäälne neiu oma eelistuse baarmenile, kes kange kokteili valmimise järel minu soovi peale uut veeklaasi saada irooniliselt muigab.

Kokkulöömise järel ligi pool kokteili korraga ära joonud neiu hoolitsetud käed klammerduvad vipbaari kõrval seisva kuldse posti külge.

“Hoia!” ulatavad kaunistatud küüned kange kokteili minu kätte hoiule ja juba järgmisel hetkel hüppavad kõrged kontsad kuldse posti külge.

Tunnen, kuidas palavas ruumis õhk liikuma hakkab, kui piitspeen naisekeha läikiva posti ümber hoogu kogub. End kindlate käte abil kartmatult praktiliselt laealla upitanud, viskleb seksikas keha posti ümber ja, parema jala ette sirutanud, liugleb mulle otse sülle. See on esimene kord, mil mul on au privaatpostitantsu kogeda kõigi teiste klubikülastajate kadedate pilkude ees. Äsjasest sooritusest pisut hingeldama hakanud neiu joob ainsa sõõmuga kokteiliklaasi põhjatuks, mina ei jõua sedavõrd kiiresti isegi jäävett lõpuni rüübata.

Klaasidkokku vajutanud ja need seejärel ükskõikselt põrandale kildudeks poetanud, rebib võrratu postitantsija mind uuesti tantsupõrandale. Vipiruumi tantsupõrand on oluliselt väiksem. Kuigi rahvast on ka siintihedalt, leidub kitsal alal siiski kahele kehale üks vaba ruutmeeter. Siinsel hubasemal tantsupõrandal veel kümnete kiirete ja arvukate aeglaste laulude saatel tantsinud, pole vähemalt meil veel ainsatki väsimusemärki. Kui umbes kolme tunni pärast DJ viimase loo sisse juhatab,märkan, et mu valge triiksärk seljas sõna otseses mõttes tilgub higist. Õhk on pöörasest peost läppunud ja nüüd juba ebameeldivalt paks.

Enrique Iglesiase sõnade ajal:“You can run, you can hide, but you can’t escape my world,” tunnen, kuidas ahvatlevalt kaardus huulte vahelt mulle intensiivne keel otse kurku sööstab. Üks, kaks ja peagi juba koguni kolm pikka minutit kestab katkematu suudlus, mille lõpetab alles ootamatult süttinud laevalgus.

“Veel üks lugu, palun,” heidan rohelise sajaeurose diskoripuldile ja haaran uuesti jackpot’il ümbert.

Vipiruumis vipkliendile ära öelda ei tohi, see kirjutamata klubireegel kehtib ka täna varahommikul. Kuuletunult käivitabki DJ veel ühe eriti aeglase loo, mille sõnad ja viis ei oma minu jaoks enam mingit tähtsust. Samamoodi nagu paar tundi tagasi selle metallist posti külge, hüppab piitspeen modellikeha nüüd, jalad ees, minu külge ja lukustab ennast risti mu rindkere vastu. Neiu blokeerib kätega mu kaela ja maratonsuudlus jätkub täpselt sealt, kus olime sunnitud selle pooleli jätma.

“Mul on väga kahju, aga nüüd on klubi küll suletud,” teatab viisakas häälmeie kõrval.

Justkui teiselt planeedilt uuesti maale naasnutena avastame, et oleme jäänud ööklubisse kahekesi.

“Privaatne tantsupõrand kõige vapramatele,” teatan irooniliselt muiates ja astun, vallutatud kaunitar käekõrval, tema järel klubist välja.

Juunikuu varahommikule kohaselt on päike Eestis juba mõne aja eest tõusnud ja öine lõunatuul taeva klaariks pühkinud. Helesiniselt taustalt laskuvad kuldkollased kiired paitavad pehmelt meie terve öö pimedas ruumis peitunud nägusid, kui ma oma lumivalgel BMW M3-l katuse alla vajutan ja Harju mäelt alla Toompuiesteele kihutan. Pimedast klubist naasnutele tundub värskesse varasuveõhku täna hommikul justkui magusat salaaroomi segatud olevat, tuul lõhnab nii meeliülendavalt oivaliselt, pillutades kabrioleti kõrvalistuja naturaalblonde juukseid kaootiliselt kõikjale.

“Ma röövin su ära!” kisendan provotseerivalt näppe püsti heites, mille peale kõrvalistuja üksnes kelmikalt naeratab, minult päikeseprillid haarab ja enda süütusinised silmad katab.

“Äkki just seda ma ootangi?” saan uue naeratusega antud vastuse, misjärel surun võimsal BMW-l gaasi taas põhja.

“Palun vii mind sel kaunil hommikul jahiga sõitma,” teatab kaaslanna, kui Paksu Margareeta juurde jõuame.

“Miks just jahiga?” pärin uudishimulikult vastu.

“Sest ma soovin nii,” saan kiire vastuse. “Sõida palun sinna,” viipab ta iidse rannavärava varjust vaatevälja kerkivale Old City Marinale, mis juunikuule kohaselt lausa kubiseb kaunitest jahtidest.

Kultuurikatla kõrval kurvi lõiganud, juhingi lumivalge maanteedehirmu merekaldalt paistvate purjede suunas. Kui olen kupeekabrioleti promenaadile parkinud, hakkavad laudadest ujuvkaide servas silma arvukad kaatrid ja jahid.

“See sobib meile ideaalselt,” peatub kaaslanna õhinal pikima jahi kõrval, mida Tallinnast täna varahommikul rentida on võimalik.

Kui enamik naisi unistab kauni kleidi kõrvale aksessuaaridest nagu vääriskividega kaelakee või valgest kullast kõrvarõngad, siis täna öösel vallutatud kaunitaril tundub see eluetapp juba läbitud olevat. Kaheteist ja poole tuhande euro suuruse ööpäeva rendi eest, mis mul sel laupäeva varahommikul krediitkaardilt broneeritakse, saaks talle kingituseks osta mitu Louis Vuittoni käekotti ja raha jätkuks veel ilmselt ka paari paari Gucci kingade jaoks. Kuumast ööst seni jahtumata emotsioonid trumpavad sel kauni päeva hommikul aga mistahes rahanumbri üle.

“Lähme, kallis,” teatan kai otsade lahti päästmise järel kindlameelselt ja juhin pikaharalise rooli abil jahi sadamast välja.

Muutliku ilmaga öö on jätnud hommikusele merele arvestatava tuule ja vahutavate harjadega maalilised lained, mis purje masti tõmbamise järel mootori abitagi uhket alust kaldast kaugemale kannavad. Sihin vööri pärituulde ja haaran kaunil kaaslannal uuesti ümbert kinni. Samal ajal silitan õrnalt ta lehvivaid naturaalblonde juukseid, mida tugevamad puhangud aeg-ajalt õhku tõstavad. Laskun seejärel neiu näo kõrgusele, meretuul surub meie otsmikud kokku, misjärel märkan, kuidas aeg-ajalt vatjate pilvede varjust naeratav mahe päike ta taevasiniste silmadega jumeka näo lausa vapustavalt võluvaks joonistab. Millestki enamast, kui elu mulle hetkel kätte mänginud on, ei oska üks täies elujõus noor mees unistadagi.

Kui Rohuneeme tipuga kohakuti jõuame, sõidab meie eest risti läbi hommikune Aegna kaater. Hea meretava kohaselt tervitab lõbusas olekus seltskond meid naeratades ja lehvitades. Vastame samaga, kuigi sisimas ei tahaks enda purjelaeva kaunitari tähelepanu täna kellegagi jagada.

Turismilembelisest Aegnast idakaarde sõitmise ajal reedab lainetav meri peagi veel mõned väikesaared. Neist kõige ülemise ja suurema tunnen valge puukirikutorni järgi praktiliselt kohe ära. Pea saja püsielanikuga Prangli saab just mainitud põhjusel randumiseks samuti välistatud. Kohe Prangli all paikneb aga mitu korda väiksem, lõunakaldal uhket tuletorni kandev romantiline pisisaar. Olen sisimas juba otsustanudki võrratuks päevaks just selle vallutada, kui vööri hõivanud kaaslanna raputab järjekindlalt pead ja viitab hoopis Kolga lahest nägemisraadiusesse ilmuvatele kaugematele saartele. Püüan mehena siiski endale kindlaks jääda ja luksusjahi esimese valitud väikesaare randa juhtida, kuid kõige otsustavamal hetkel haaravad kunstküüntega käed haralisest roolist ja juhivad uhke aluse sihikindlalt Aksi saarest eemale.

“See esimene seal tundub palju ahvatlevam,” viipab enda tahtmise välja võidelnud ja nüüd juba uuesti vööris kõlkuv napis kleidis kaunitar eespool lahesopis paistvale esimesele saarele.

Pole ju tegelikult vahet, mõtlen eemalt paistvaid asustamata väikesaari mõttes kõrvutades.

“Sellest saab meie unelmate saar,” lausub neiu teatraalselt pead pöörates ja vaatab mulle kelmikalt naeratades silma.

Purjelaeva kaunistatud vööri viimasteks kilomeetriteks edelasse suunanud, randub valge laev umbes poole tunni pärast unelmasaare veerel. Uhke aluse kaldast paarikümne meetri kaugusel ankrusse heitnud, kannan öösel võidetud jackpot’i süles läbi madala merevee kaldale. Seejärel haaran tal käest ja me jookseme justkui pea kaotanud lapsed paljajalu madalasse männikusse, mis lõviosa laugest maalapist katab. Tihedate okste varjus vajutavad õrnad käed mu aeglaselt põlvili ja enne, kui neid kaasa sikutada jõuan, surub saleda keha raskus mu selili.

Mind peagi juba tervenisti kattes embavad meie hullunud kehasid kõige õndsamatel hetkedel torkivate okaste asemel pehmed kukemarjapuhmad, luues nii justkui võimaluse seda võrratut juunikuulaupäeva igaveseks pikendada. Kogu maailma eest looduserüppe peidetud väikesaare rahu ja vaikus neelavad meid ligi pooleks päevaks endasse.

Alles pärastlõunal, teel tagasi randa, lasen öösel võidetud jackpot’il käest lahti ja jooksen tal provotseerivalt eest ära. Oodanud, kuni tüdruk mind kätte saab, haaran ta uuesti sülle ja kannan aegluubis kulgevate sammudega vette, asetan neiu pikad jalad läbi kristallselge vee merepõhja, misjärel vajub naturaalblondide juustega pea tasahilju minu õlale. Sedavõrd romantilises piltpostkaardilikus poosis kõrvuti silmapiiri püüdmise hetkel seiskub me jaoks aeg. Nüüd, mil taevas ja maa on igaveseks ühte sulanud, sulen silmad. Eeldan, et kohe-kohe puudutavad õrnad huuled taas minu niiskeks tõmbunud suud, kuid läheneva kehasoojuse asemel tajun äkitselt sisekõrvas hoopis õhku lõikavat sähvatust.Käib tugev tummine mats, mis kukutab mu krampi tõmbunud keha käpuli soolasesse merevette. Pauk on sedavõrd tugev, et elus esmakordselt näen silme ees lendamas 3Dna vaadeldavaid lumehelbelikke moodustisi.

Püüan jäigaks tõmbunud keha kiiresti kallutada, et seljataha vaadata, aga teine, sel korral veelgi tugevam kurikalöök kuklasse jõuab ette. Käed annavad alla ja kõhuli madalasse merevette kukkumise järel täituvad nii minu suu kui silmad liivaseguse soolveega. Hakkan rabelema ja püüan meeleheitlikult läbimärga keha tagasi püsti ajada, aga peagi tunnen, kuidas kuklasse vajutatud teravakoelise mustriga tald hoiab minu pead nüüd juba vägisi vee all. Püüan huupi vehkides teda jalgadega tabada, aga väsin ja seisja eelis jääb siinkohal maksma.

Umbes poole minuti möödudes, mil elu eest võitlev keha hakkab silmnähtavalt väsima, kisub jässakas käsi mind hapniku saamiseks mõneks sekundiks veest välja ja tõukab madalasse vette selili. Läbi uduseks tõmbunud pilgu püüavad punetavad silmad kinni kolm seisvat meest. Kui ehk alguses võis eeldada, et kurikas, mis mul kaks korda kuklas käis, oli üks ja sama, on tegelikult alust arvata, et teise paugu pani teine mees. Jõuan vaevalt hirmuga mõelda, mida kõike veel selle mehe tömp tokk minu näoga teeks, kes kätt valgeks polnud saanud, kui ehmunud silmad viimaks fookuse võtavad ja ma märkan, et kõik kolm seisjat kannavad identseid süsimusti pähe tõmmatud kapuutsidega pusasid ning nägude varjamiseks suud ja nina katvaid ennekõike Alan Walkeri muusikavideodest tuntud sama värvi rätikuid.

See on ühtlasi ka ainus pilt, mida selgelt näha suudan, sest juba järgmisel hetkel tirivad kaks maskeeritud tüüpi mind põlvili, misjärel kolmas seob salliga mõlemad silmad. Mu ligunenud keha sikutatakse kahe vahel kaldale, jõuan ennast juba püstigi ajada, kui üks meestest mul rinnust haarab ja paljad jalad õhku tõstab. Sooviksin viivitamatult samaga vastata, aga seotud silmadega ja mõlemalt poolt kinni hoituna olen endiselt ebavõrdses seisus. Hakkan uuesti rabelema ja see kannab vilja, saan ebamugava salli küünarnukkidega viimaks juustesse nihutada. Vabanenud pilk leiab kapuutsi serva alt paistvate tumedate kulmude alt tigedad pruunid silmad. Hooman neis midagi tuttavlikku, kuid ei jõua selle üle pikemalt juurelda –eriti suure õhukaare võtnuddiagonaallöök lennutab mulle sel korral kurika otse näkku. See löök oli lausa karjumisväärselt valus, jõuan vaevalt mõelda, kui katkematult voolama hakanud suu- ja ninaverega järjest enam ja enam kaetuna leegitsevate silmade järgi viimaks tumedaverelise mehe äratunnen.

“Just tema eest röövisingi öösel jackpot’i,” jõuan enne teadvuse kaotust endale kinnitada.

Praktiliselt seniiti tõusnud päikese järgi võib eeldada, et kell on umbes kaks päeval. Kõrvetavad kiired praevad juba pikemat aega mitmelt poolt juba kuivanud, kuid endiselt tasahilju juurde nõrguvat verd, mis on valge triiksärgi esiosa ühtlaselt tumepunaseks värvinud. Osa sellest on ka liivale valgunud ning värvinud kollase teralise massi eriti võigast tooni. Kui peatumatu eluvedelik mind viimaks lämmatama hakkab, ehmatan teadvusele ja ajan ennast püsti. Kiiresti kleepuva särgi seljast heitnud, kastan selle merevette ja püüan näoverejooksu peatada. Kestendavad silmad puhtamaks hõõrunud, suudan alles seejärel enam-vähem selgelt näha. Vähehaaval valgusega harjuv pilk püüab peagi kinni pisut eemal rannaliival lebava inimkogu. Erinevalt minust lamab õrnroosas suvekleidis naisekeha kõhuli tumeda liivagaveepiiril, jalad iga lainetuse korral soolast vett riivamas.

“Printsess!” hüüan kähisevaks muutunud häälega ja jooksen lebava neiu kõrvale. “Mu printsess!” karjun tema kõrvale põlvitades ja kisun ta keha selili.

Kummardan neiu näo kohale ja tõstan ettevaatlikult pea, misjärel blondid vesimärjad juuksesalgud kahvatuvalgele näole vajuvad. Pühin liivased juuksed kitsa pea ühele küljele ja raputan korduvalt habrast keha. Pikkade kunstripsmete varjust nähtavale ilmuvad hingepeeglid põrnitsevad tuima klaaspilguga eredat päikesevalgust. Kui olen ehmunult neiu tagasi rannaliivale pillanud, tarduvad mu mõlemad käed.

“See ei ole tema,” kinnitab verine keha ajule võhivõõrast noort naist põrnitsedes.

Täpselt seesama õrnroosa suvekleit, tunnen terve öö ja hommiku kaaslase kantud praktiliselt nähtamatute ruutudega riietuseseme kindlalt ära. Tähelepanelikumalt juukseid uurides märkan, et vesimärjad salgud, mida praeguseni käes hoian on värvitud ja oluliselt heledamad. Kui mu ärev pilk uuesti lamaja silmadega kohtub, tuvastan nende tooniks rohekashalli. Klaarsinist pigmenti ei peegelda vikerkestad ühegi nurga alt.

“Kes sa oled?” raputan paanikasse sattunult võõrast veel korduvalt, et see ometigi teadvusele tuleks, kui mu parema käe kaks sõrme tema kaelal peatuvad.

“Ei,” sosistan tasahilju. “Ei,” lausun teist korda loomuliku häälega. “Eiiiiiiii!” röögin kolmandat korda juba täiest kõrist, kui krampi tõmbunud käed tundmatu noore neiu surnukeha tagasi rannaliivale kukutavad.

Lainetav soolane vesi kastab esmalt üleni märjaks tema mõlemad jalad ja tungib kohe ka põiki merepiirile vajunud stiilse kleidini.

“See on ju temaga ööklubis kaasas olnud sõbranna,” tuvastab mu vesiseks muutunud pilk viimaks tapetud naise, kui järgmine laine rullub hirmuäratava klaaspilguga säravat kevadpäikest põrnitsevast blondeeritud juustega veetlevalt saledast naisekehast juba täielikult üle.